Koosolek on vahepeal justkui seisma jäänud. Tegelikult on asi pigem selles, et toimunud on juurte juurde tagasi pöördumine. Ehk siis olen jälle rohkem istunud koosolekutel. Oma päritolu peab tunnetama. Ei ole minevikku ilma tulevikuta. Või oli see nüüd vastupidi. Koosolek käib, lihtsalt mujal. Ja koosolekutel saab joonistada, enamasti. Näiteks jäneseid. Kuigi see jänes pole koosolekul sündinud, on ta siiski märgiline. Tegemist on teataval määral rippuva (no käte-käppade ja kõrvade ja jumalteabmille osas ka, aga ei pea hetkel seda silmas) ja klammerduva (ei, mitte kohvitopsi ega pliiatsi külge) jänesega, kes ei saa tegelikult asjadest suurt midagi aru. Kõige vähem sellest, kuidas need kolesuured jalad läbi kitsaste teksasäärte on saanud. Aga on ka muid asju, elulisi, nagu jänesekõrvadega pehmed sussid laua all.

Kuna neljapäevase pliiatsilogi lõpp oli kiire ja kuulsusetu siis ei ürita tänase pala pealkiri mingilgi moel sellega samastuda. Sisu see-eest samastub. Toodetud bussis. Nädala nipp: kui midagi tundub igav, tee cmd+i või siis pildista ja lase ainult negatiivid teha.